Acarapis woodi tuvastamine on keeruline ja nõuab spetsiifilisi oskusi ja vahendeid. Erinevalt välislestadest ei ole see liik palja silmaga nähtav ning sümptomid on sageli ebamäärased. Seetõttu on täpne diagnostika vajalik, et hinnata nakkuse taset ja otsustada tõrjemeetmete üle.
Mikroskoopiline uuring
Kõige täpsem viis määrata Acarapis woodi populatsiooni on mesilaste trahheede mikroskoopiline uuring.
Protseduur:
-
Ühest perest valitakse 20–30 noort töölismesilast (kuni 14 päeva vanused). Kõige parem on seda teha, kogudes mesilasi avatud haudmega raamidelt.
-
Mesilased külmutatakse sügavkülmikus. See on kõige humaansem meetod.
-
Pea eemaldatakse ettevaatlikult, paljastatakse esimesed rindmiku segmendid.
-
Trahheed eemaldatakse ja uuritakse mikroskoobiga (suurendus: ×100–×400).
Nakatumise tunnused:
-
Trahheed on tumedad, tursunud ja ebakorrapärase kujuga.
-
Trahheedes on näha valkjaid või kollakaid lesti.
Selline uuring võimaldab määrata mitte ainult nakkuse olemasolu, vaid ka intensiivsuse – trahheede nakatumise protsendi ning lestade arvu ühe mesilase kohta alusel.
Nakatumise taseme hindamine
Uurimispraktika põhjal:
-
Kui >10 % uuritud mesilastest on selged trahheakahjustused või >30 % mesilastest leitakse lestasid – peetakse seda kriitiliseks tasemeks, mis nõuab sekkumist.
-
Isegi kui lestasid leitakse vaid mõnel mesilasel, kuid trahheed on tugevalt kahjustunud – on see märk, et nakkus on kinnistunud.
Uuringuid soovitatakse teha:
-
varakevadel, et hinnata talvitumise edukust;
-
sügisel, eriti kui pere nõrgeneb suve lõpus ilma selge põhjuseta.