Viimastel aastakümnetel kogu maailmas täheldatud kiire mesilaste hääbumine on muutunud tõsiseks ökoloogiliseks ja põllumajanduslikuks probleemiks. Kuna mesilased on peamised taimede tolmeldajad, mõjutab nende kadumine nii ökosüsteemi kui ka toidutootmist. Sageli kasutatakse terminit Colony Collapse Disorder, CCD tähendab järsku, massilist mesilaste kadumist tarust.
Esiteks on suurimaks probleemiks Varroa destructor lestad. Need lestad toituvad mesilaste hemolümfist ja rasvkehast ning nõrgestavad mesilasi nii arenemis- kui ka täiskasvanueas. Kui lestasid ei tõrjuta õigeaegselt, võib pere 1–2 aasta jooksul hukkuda. See on eriti märgatav sügisel, kui haue lestadega nakatumine äkki ületab rohkem kui 10%, sest hooaja jooksul lestade arvukus suureneb, haue sügisel väheneb ja nakatumus kasvab kordades. See viib talvimesilaste põlvkonna hävinemiseni ja perede hukkumiseni. Olukorda raskendab ka see, et kui lestad muutuvad sageli kasutatavate ravimite suhtes resistentseks, nt fluvalinaadi või amitrazi vastu.
Teine tõsine oht on haigused ja nakkused. Näiteks deformeerunud tiibade viirus (DWV) võib pikka aega nähtavalt avaldumata püsida, kuid mesilaste immuunsuse nõrgenemisel (LESTADE TÕTTU) muutuda perele surmavaks. Lisaks häirivad soolehaigused (nt, Nosema apis või Nosema ceranae), mesilaste seedimist, nõrgestavad organismi ning põhjustavad pikemas plaanis pere hukkumise (Nosemaga nakatunud mesilaste eluiga lüheneb umbes 50%). On juhtumeid, kus mesilased on samaaegselt nakatunud mitme haiguse ja parasiidiga.
Pestitsiidid – veel üks oluline tegur. Ägeda pestitsiidimürgistuse põhjustab enamasti nektarit andvate taimede pritsimine õitsemise ajal. Kuid ka väikesed kemikaalide kogused, mis keskkonnas kuhjuvad, võivad mesilasi pikaks ajaks nõrgestada.
Olulised on ka keskkonnamuutused. Ootamatud temperatuurikõikumised, pikad ja soojad sügised häirivad mesilaste ettevalmistust talveks. Mesilased võivad kaua hauet kasvatada ja samal ajal ka lestasid, tarbida talveks varutud toidu ning ei kasvata piisavalt kvaliteetseid talvimesilasi.
Kokkuvõtteks: mesilasperede hääbumine ei tulene ühest, vaid mitmest omavahel seotud põhjusest. Varroa lestad, haigused, pestitsiidid, kliimamõju – kõik koos nõrgestavad peresid. Seetõttu on väga oluline jälgida mesilasi kogu hooaja vältel, reageerida muutustele õigeaegselt ja rakendada kompleksseid, jätkusuutlikel praktikatel põhinevaid meetmeid.