Mesilaste aretus ehk selektsioon on üks eduka mesinduse nurgakive. See on soovitavate omadustega mesilaste teadlik valik, et need omadused kanduksid edasi tulevastele põlvkondadele. Selline protsess on vajalik mesilasperede tugevdamiseks, nende vastupidavuse ja tootlikkuse suurendamiseks.
Eesmärk rõhutada kasulikke omadusi
Selektsiooni peamine eesmärk on parandada omadusi, mis on olulised nii mesilaste ellujäämisele kui ka mesiniku edule. Vastupidavuse kujundamine parasiidile Varroa destructor on tänapäevases selektsioonis prioriteet. Need lestad toituvad mitte ainult hemolümfist, vaid ka väga olulisest valgest rasvkehakoest, mis on hädavajalik metamorfoosiks, immuunkaitseks, termoregulatsiooniks, vedelikutasakaaluks, vitellogeniini sünteesiks ja detoksikatsiooniks. Rasvkeha kahjustused lühendavad eluiga, nõrgestavad organismi ja vähendavad vastupanuvõimet pestitsiididele. Lisaks teevad lestad kitiini sisse lõikeid, mille kaudu satuvad mesilase organismi bakterid ja viirused. Varroa on ka ohtlike viiruste – nt ägeda ja kroonilise mesilashalvatuse – levitaja. Seetõttu on selektsioon mesilaste hügieenikäitumise ja puhastamiskäitumise tagamiseks tulevase edu peamine näitaja, hoolimata sellest, et olemas on keemilisi tõrjevahendeid. Akaritsiidid võivad koguneda vahasse ja lestad muutuvad resistentseks, seetõttu soovitatakse vältida „rasket keemiat” ja kasutada „leebeid” vahendeid koos mehaaniliste meetmetega. Siiski on pikaajaline lahendus vastupidavate aretusliinide arendamine.
Lisaks vastupidavusele püüavad selektsiooniprogrammid parandada ka teisi tegureid, mis suurendavad tootlikkust ja lihtsustavad mesindamist. Nende hulka kuuluvad väiksem sülemlemiskalduvus, mesilaste rahulikkus, hea meekorje, tugev kevadine areng ja toidu tõhus kasutamine.
Selektsiooni mehhanism: mesilasema vahetamine
Kuna mesilasema on pere ainus sigimisvõimeline emane, on tema väljavahetamine kõige tähtsam vahend pere geneetiliste omaduste muutmiseks. Uuringud näitavad, et kutselised mesinikud vahetavad emasid regulaarselt palju sagedamini kui harrastusmesinikud ning kõige suurema tootlikkusega on pered, kus mesilasema vahetatakse iga kahe aasta tagant.
Geneetika ja geneetiline mitmekesisus – võtmetegurid
Nii individuaalne kui ka kollektiivne mesilaste immuunsus sõltub suuresti geneetilisest infost, mida edastab mesilasema. Seetõttu saab pere geneetilisi omadusi muuta vaid mesilasema vahetamisega. Geneetiline mitmekesisus on samuti ülimalt oluline – mida rohkemate leskedega mesilasema paarub, seda suurem on pere geneetiline varieeruvus. See toob kaasa suurema tõhususe, parema mikrobioota, pikaealisuse, haiguskindluse ja tugevama kollektiivse vastuse stressoritele. Et selektsioon oleks edukas, soovitatakse emasid kasvatada noorematest vastsetest ja tagada nende paarumine piisavalt erinevate leskedega.
Selektsioon praktikas: mida näitavad uuringud
Selektsiooni edukat elluviimist toetavad teaduspõhised andmed. Uuringud aitavad näha seoseid mesilasema vahetamise, tõuvaliku ja tootlikkuse vahel. Peresid saab hinnata nii visuaalselt kui ka objektiivselt (andmete kogumisega) ning kasutada tehnoloogiaid, näiteks pildianalüüsi. Oluline on märkida, et kuigi üksikute mesilaste selektsiooni ei kirjeldata põhjalikult, on põhirõhk pere tasandi omaduste hindamisel.
Tõud ja hübriidid: mida mesinikud eelistavad
Euroopas ja Leedus on levinud Apis mellifera alamliikide tõud: Buckfast hübriid (vastupidavus, stabiilsus), karnika (Apis mellifera carnica, väga levinud Kagu-Euroopas ja Leedus) ja itaalia (Soome aretuse) mesilased (A. m. ligustica), mis on tuntud leebuse ja tootlikkuse poolest, ehkki neil on kalduvus talvel rohkem varusid kulutada.