Mesilase elu koosneb keerukate muutuste jadast – alates väikesest vastsest kuni täiskasvanud mesilaseni või mesilasemani. Neid muutusi juhivad hormoonid – sisemised keemilised signaalid, mis määravad, kuidas mesilane areneb ja millist rolli ta peres täidab. Olulisemad mesilaste hormoonid on juveniilhormoon (lühend JH) ja ekdüsteroidid. Need reguleerivad nii keha arengut kui ka käitumuslikke muutusi, mesilase pikaealisust ja sigimisvõimet.
Vastsest mesilasemaks või töömesilaseks
Kui mesilane alles areneb vastsestaadiumis, sõltub tema tulevane saatus (mesilasema või töömesilane) kahest asjast – toidust ja hormoonide hulgast. Tulevase mesilasema vastsed saavad rohkem mesilaspiima. Mesilaspiim on mitte ainult toitainerikkam, vaid ka hormoonide allikas, mis tõstab JH taset. Selle tõusu tõttu areneb vastne mesilasemaks. Samal ajal aitavad teised hormoonid, nn ekdüsteroidid, vastsel muutuda nukuks ja hiljem täiskasvanud mesilaseks. Need vastutavad metamorfoosi eest, mille käigus muutub mesilase keha kuju, tekib eksoskelett ja kujuneb välja täielikult arenenud putukas. Sellel perioodil kujuneb ka väga oluline kude – juba käsitletud valge rasvkeha. See kogub energiat, toodab valke (näiteks vitelogeniini) ja suurendab mesilase vastupanuvõimet keskkonnateguritele.
Hormoonid täiskasvanud töömesilastes
Mesilase elukäik on paindlik ja sõltub tema east, füsioloogilisest seisundist ning mesilaspere vajadustest. Seda, millist tööd konkreetne mesilane teeb (kas hooldab haudmeala või lendab nektarit koguma), reguleerivad hormoonid, eriti juba käsitletud JH. JH on peamine tööjaotuse regulaator. Noored mesilased, kelle JH tase on madal, töötavad taru sees: puhastavad kärjerakke, soojendavad pesa, toidavad vastseid, toodavad mesilaspiima, ehitavad kärgi. Umbes elu 15.–20. päeval hakkab JH tase tõusma ja mesilane muutub korjemesilaseks. Siiski ei ole see protsess kivisse raiutud täpsusega. Mesilaste tööjaotus on paindlik ja reageerib pere muutuvatele vajadustele. Kui peres jääb korjemesilasi väheseks, võivad nooremad mesilased kiiresti korjele siirduda. Sellistel juhtudel tõuseb JH tase tavapärasest varem ja noor mesilane võib hakata lendama juba nelja päeva vanuselt.
Talvemesilastele on iseloomulik madal JH tase, palju vitelogeniini ja rasvkeha varusid. See võimaldab neil terve talve üle elada.
Kuidas mesilased “teavad”, et korjemesilasi on puudu?
Sellele teemale jõuame feromoonidest rääkides pikemalt, kuid tuleb mõista, et pere tegevust koordineeritakse pidevalt keemiliste signaalide kaudu, mida nimetatakse feromoonideks. Üks olulisemaid feromoone on sel juhul etüüloleaat. Seda toodavad korjemesilased. Nii kaua kui korjemesilasi on piisavalt, on etüüloleaadi kontsentratsioon tarus kõrge. See toimib noorematele mesilastele pidurdava signaalina, mis justkui ütleb “mesilane, ära kiirusta küpseks saamisega, praegu on korjemesilasi küllalt”. Kui korjemesilasi jääb vähemaks, langeb etüüloleaadi tase. See on signaal, et nooremad mesilased hakkaksid tootma rohkem JH ja võtaksid üle korjemesilase rolli. See süsteem võimaldab mesilasperel paindlikult ja kiiresti keskkonnaga kohaneda.
Mesilasema – hormoonide juhitud kauakestev „tootja“
Mesilasema hormoonid reguleerivad eeskätt sigimist. Erinevalt töömesilastest soodustab JH munasarjade tööd, mitte käitumuslikke muutusi. Huvitav on ka see, et mesilasema, kellel on suured vitelogeniini ja rasvkeha varud, elab palju kauem kui töömesilased – koguni kuni 5 aastat.