Varroa destructor lestad on üks tähtsamaid mesilaste (Apis mellifera) ohte kogu maailmas. Kuigi lestad ise on suhteliselt väikesed, on nende mõju üksikutele mesilastele ja tervele mesilasperele mitmetahuline ja süsteemne.
Varroa tekitatav suurim kahju on otseselt seotud rasvkeha kahjustusega. See kude täidab palju elutähtsaid funktsioone: seda on vaja immuunkaitseks, termoregulatsiooniks, vedelikutasakaalu hoidmiseks, vitelogeniini tootmiseks, valkude ja lipiidide sünteesiks, energia talletamiseks ja mobiliseerimiseks ning pestitsiidide detoksikatsiooniks. Kui see kude on kahjustatud, kaotavad mesilased füsioloogilise reservuaari, mis on vajalik nii igapäevasteks funktsioonideks kui ka pikemaajaliseks ellujäämiseks, eriti külmal aastaajal.
Lisaks tekitavad Varroa lestad füüsilist kahju nukkudele. Nende läbistamisel võivad Varroa lestad anda otse edasi erinevaid viirusi, millest tuntuim on deformeerunud tiibade viirus (DWV). Sellised mesilased, isegi kui nad jõuavad täiskasvanud putuka staadiumini, on nõrgad, lühiealised ja taru funktsioonide täitmiseks kõlbmatud.
Oluline täiskasvanud mesilase vigastuse aspekt – eksoskeleti ehk kitiinkesta kahjustus. Lestad läbistavad kõva kaitsekihi, et jõuda mesilase sisekudedeni. See läbistus muutub bakteritele, seentele ja viirustele sissepääsuväravaks, sest loomulik barjäär mesilase sise- ja väliskeskkonna vahel on rikutud. See avab tee infektsioonidele, mis võivad tarus väga kiiresti levida. Füüsiliselt kahjustatud keha, nõrgenenud immuunsuse ja otsese viirusnakatuse koosmõju põhjustab üksikute mesilaste tugeva nõrgenemise ning üha kasvava nakkusliku surve tarus.
Eriti ohtlik on, kui Varroa lestad kahjustavad talimesilasi. Need mesilased peavad vastu pidama mitu kuud ja kevadel üles kasvatama esimest hauet. Kui nende rasvkeha varud on kahjustatud juba vastsestaadiumis, ei kujune neil välja vajalik vastupanuvõime, nad muutuvad nõrgaks, surevad kiiresti ega suuda täita elutähtsaid ülesandeid. Tulemuseks on pere kurnatus, vähenenud populatsioon ja lõpuks hukkumine enne kevadet.
Kogu see kahju – alates üksikust mesilasest kuni peretasandini – avaldub sageli järk-järgult, mistõttu ilma pideva kontrollita märgatakse pere nõrgenemist tihti alles siis, kui on juba hilja. Sel põhjusel on Varroa destructor üks ohtlikumaid ja raskemini hallatavaid mesilaste vaenlasi nüüdisaegses mesinduses.