Varroa destructor toitumise iseärasused

Pikka aega arvati, et Varroa destructor lestad toituvad peamiselt mesilaste hemolümfist – justkui „mesilaste verest“. Kuid uusimad uuringud on näidanud, et nende parasiitide peamine toitumisallikas ei ole…

17. mai 2025·2 min lugemist·Algajatele

Pikka aega arvati, et Varroa destructor lestad toituvad peamiselt mesilaste hemolümfist – justkui „mesilaste verest“. Kuid uusimad uuringud on näidanud, et nende parasiitide peamine toitumisobjekt ei ole hemolümf, vaid rasvakeha – mesilastele ülioluline ja mitmefunktsionaalne kude. See avastus muutis põhimõtteliselt arusaama Varroa tekitatavast kahjust ja aitas paremini mõista, miks isegi väike lestade populatsioon võib tugevalt mõjutada kogu mesilasperet.

Varroa lestad toituvad mõlemas oma elustaadiumis – nii elades täiskasvanud mesilaste peal kui ka viibides haudmerakkudes. Toidu koostis varieerub sõltuvalt keskkonnatingimustest ja lesta füsioloogilisest vajadusest.

Täiskasvanud mesilaste peal paiknevad lestad enamasti sterniitide vahel – need on rindmiku või tagakeha alused plaadid. Nendes kohtades koguneb rasvakeha kude, mis on lestadele kergesti kättesaadav. Just selles staadiumis, nagu uusimad uuringud on näidanud, toituvad lestad üksnes rasvakehast. See toit tagab nende ellujäämise, võimaldab koguda vajalikud toitained edasiseks paljunemiseks ning aitab valmistuda sisenemiseks haudmerakkudesse.

Suletud haudmerakkudes muutub toitumine segatüübiliseks. Kui lest torkab nuku kesta, hakkab ta koos äsja koorunud järglastega toituma nuku kehavedelikest. Umbes 75 protsenti sellest toidust moodustab hemolümf ja ülejäänud 25 protsenti – rasvakeha kude. Selline proportsioon annab lestadele nii kiiret energiat (eriti trehaloosi – hemolümfi peamise süsivesiku) kui ka pikemaajaliseks ellujäämiseks ja munatootmise toetamiseks vajalikke lipiide ja valke rasvakehast.

Rasvakeha on üks tähtsamaid mesilaste kudesid. Sellel on hulgaliselt funktsioone: see osaleb vastse metamorfoosis täiskasvanud mesilaseks, toetab immuunsüsteemi talitlust, tagab termoregulatsiooni ja vedelikutasakaalu, osaleb vitellogeniini sünteesis, talletab ja mobiliseerib toiduvarusid, neutraliseerib toksilisi aineid ning toodab valke ja rasvu. Seetõttu põhjustab selle kaotus otsest ja märkimisväärset kahju nii üksikutele mesilastele kui ka kogu mesilasperele.

Lestadele on rasvakeha sama oluline – see aitab hoida energiabilanssi pikemate elufaaside vältel, tagab munasarjade aktiivsuse ja järglaste kujunemise. Lisaks varustab hemolümfist saadud trehaloos neid kiiresti omastatava energiaga, mis on eriti tähtis, kui tuleb aktiivselt paljuneda või püsida kaua elus uue peremeheta.

Seega on parasiidi Varroa destructor toitumine sihipäraselt suunatud mesilaste kõige olulisematele kudedele. See bioloogiline kohastumus võimaldab lestadel mitte üksnes ellu jääda, vaid ka aktiivselt paljuneda, nõrgestades samal ajal oluliselt oma peremeest. See selgitab, miks isegi väike lestade populatsioon võib avaldada ebaproportsionaalselt suurt negatiivset mõju mesilaste tervisele ja pere elujõulisusele.